header back
header

Legendid

Jõed ja järved, orud ja mäed ning endisaegsed lossid ja linnused on ikka olnud lugude ja legendide allikaks, inspireerides laulikuid ja jutuvestjaid. Kuidas tekkis tasasele maale küngas, miks voolab jõgi siit, aga mitte sealt, kes leiab üles mahamaetud aarde ja kuhu lähevad õnnetute hinged? Pole tähtis, mida arvame meie – vanarahvas on ikka kuulnud midagi muud ja sealt need jutud. Pealegi lisab iga väärt vestja väärt loole midagi ka omalt poolt.

Kuulsamad paigad ja kummalisemad pärimused köidavad alatihti ka kuulsamaid poeete. Porkuni pole selles osas mingi erand. Siin on kuulus Kaanimägi ja ehk kuulsamgi veel Taani org. Linnuse keldris ootab varandus ja kummitusi võib kohata pea igal sammul. Porkuni järve reetlik jää ja äkkvihas inimesed on nõudnud siin mitmeid elusid. Üle Eestimaa tuntud ujuvate saarte tekkimine on seotud ühe vana ja traagilise armastuslooga. Üks teine õnnetu, Kaie-nimeline neiu kolis alla Vete-Ema juurde, et pääseda vastumeelsest abielust. Täna teataksegi seda kohta kui Kaieallikat.

Meie üks armastatumaid romantiliste ballaadide autoreid Marie Under on möödunud sajandi kahekümnendatel aastatel kirja pannud süngevõitu lugulaulu Porkuni preilist, mis on ehk tuntuim selle kandiga seotud pärimus.

Mis valgus sääl Porkuni tiigi pääl
käib heitlevalt üles ja alla,
veeroosest suvel ja talvel jääl
kui põlev süda lööb valla?

See valgus on Porkuni preili hing,
mis vee all ei leia rahu:
võib puhata tiigis küll kuub ja king,
kuid neitsihing sinna ei mahu.

Loe edasi »


Kaanimägi

Porkuni järvest algab Valgejõgi, mis välja voolates on kitsas ojakene, laieneb hiljem jõeks ja suundub Soome lahte.

Vanasti olnud Valgejõgi suur ja lai, laevad võinud vabalt sõita Soome lahest Porkunisse välja. Porkuni lähedal Piisupi külas elanud vennad Kaanid, kes laevade röövimisega suure varanduse kokku ajanud ja sellega endale lossi ehitanud. Varastatud raha eest ehitatud loss vajunud aga ühel ööl koos kokkuvarastatud kraamiga maa alla, järele jäänud ainult kõrgem küngas. Praegugi võib näha keset põldu ühte täiesti ümarat mäge, kus vendade varandused peidus on. See ongi Kaanimägi.

1958. a M. Väljaots rääkinud P. Vaherile, kes selle kirja pani. Materjali andis Porkuni muuseumile I. Kaldma 1994. a.


Taani org

Rahvapärimuste järgi olnud Valgejõgi 13.saj. nii veerohke, et Taani laevad tulnud Soome lahest Porkuni alla. Tõusnud tugev torm ja laevastik hukkunud. Selle järgi nimetatakse ka Porkunist Võhmetu-Lemküla poole suunduvat orgu Taani oruks, mis on oma nime saanud jõe põhja kinni jäänud laevade järgi.

O. Gustavsoni artiklist „Nädal Pildis“ nr. 11 1936.

 Taani laevad

Taani laevad


Porkuni linnuse varandused

Üks Porkuni mõisnik toonud oma lastele Tallinnast koduõpetajanna, kes olnud väga ajaloohuviline. Õpetajanna hiilinud salaja mõisa arhiivi, et seal vanu dokumente uurida. Ühel päeval leidnud ta vana ladinakeelse pärgamendi. Seal seisnud kirjas, et lossi valitseja lasknud Liivi sõja ajal 1558.a. enne venelaste tulekut seintelt ja mujalt ära korjata ja lossi alla nurgakeldrisse viia kõik kallid asjad, mis venelastel jäidki leidmata. Pärgamendil seisnud varanduse asukoht ja selle leidmise õpetus:
„Kui suvisel pööripäeval, 9. juunil kell 12 lõuna ajal päike selgesti paistab, siis mine vana lossi otsa torni aluse õõnsuse äärele, seisata seal ja püüa vaadata õõnsuse müüri prao sisse. – Juuli – ristimärgi koht – Anno 1558
Mis sa näed, sellest vaiki!“

Kirjas seisnud veel õpetus, kus pragu asub. Õigel päeval läinudki õpetajanna kohale, piilunud praost sisse ja näinud tõesti suurt varandust. Mõisaomanik juhtunud aga talle just sel hetkel peale. Tõusnud suur tüli ja õpetajanna vallandatud kohe.

Niipalju veel halastatud vaesele naisele, et leitud üks kägisev, rautamata puutelgedega vanker, mille ette rakendatud härjad ja sellega viidud õpetajanna Rakverre, kust ta jala on pidanud oma teekonda Tallinna jätkama. Kui väsinud ja kõhnunud õpetajanna tallinna jõudnud, heitnud ta haigevoodisse ja surnud varsti.
Porkuni lossi varandus aga magavat praegugi all keldris, kusjuures kuri vaim ise – tuliseks aetud kolmeharuline raudhark peos – aastasajad aega kõige suurema hoolega vahti peab.

Ka suvisel pööripäeval ei saavat keegi midagi näha, sest kiir ei tungivat prakku. Selle ette pannud vanakuri piiskopi musta kuue, mis ühe kullakasti serval rippunud.

26.06.1926 ilmunud „Postimehe“ nr. 167 artikli põhjal.


Kummitustest

Eichorni Volli kurameerinud Porkuni mõisa virtinaga. Nad olid õhtuti käinud lossi varemetes vanalinnas kohtamas. Kord olid nad jälle istunud pingil ja rääkinud. Mida just räägiti, seda Volli pärast enam ei mäletanud. Korraga kuulnud nad naisterahva naeru. Nad ei hoolinud sellest ja rääkinud edasi. Siis kuulnud nad sama naeru lähemalt. Nad tõusnud püsti, et vaadata, kes nõnda naerab. Nüüd näinud nad enda pingi all alasti naisterahvast, kes naernud. Ehmatus oli suur. Peagi hakkas naine kaduma ja varsti polnud temast enam jälgegi järel. Pärast seda ei käinud nad enam kunagi öösel vanalinnas jalutamas.

ERA II 218 329-609, korjaja E. Põiklik, 1939


Ujuvad saared

Kaieallikas

Kaieallikas

Vaene korratüdruk Kaie käinud mõisas tööl. Ta jäänud oma kauni välimusega saksale silma. Saks hakanud Kaiet endale armukeseks nõudma. Kaie polnud sellega nõus, kuna tal endal juba kena noormees välja oli vaadatud.

Saks vihastanud koledasti. Kord hiilinud ta ligi, kui Kaie parajasti suurt heinasületäit tõstnud ja lükanud Kaie järve. Rahvasuu räägib, et Kaiet tahetud küll veest välja tõmmata, aga Kaie hoidnud kõvasti veetaimedest kinni, et „enne upun, kui härra omaks saan.“

Nii Kaie uppunudki, tema heinasületäis pudenenud laiali ja nendest tükkidest on saanud Porkuni järvele kenad ujuvad saared. Neid saari võib seal praegugi näha. Seda kohta kaldal, kust Kaie vette kukkus, nimetatakse siiani Kaieallikaks.

Kuuldud Ed. Tahtilt 1960. a. Lõpus.