Porkuni preili
Marie Under
Mis valgus sääl Porkuni tiigi pääl
käib heitlevalt üles ja alla,
veeroosest suvel ja talvel jääl
kui põlev süda lööb valla?
See valgus on Porkuni preili hing,
mis vee all ei leia rahu:
võib puhata tiigis küll kuub ja king,
kuid neitsihing sinna ei mahu.
Miks peab siis see neitsi puhkama vees,
kui teised puhkavad mullas?
Sest et armu okaspärg otsa ees
oli kanda tal juuste kullas.
Ja miks seda hinge õnnetut
tuul ükski ära ei puhu? –
Sest järgmine Porkuni preilist jutt
jäänd liikuma rahva suhu.
Et elas sääl Porkuni kindluses
üks tütarlaps kaunis ja vaga,
ei isa, ei ema hoidmises –
üks vend tal oli aga.
Vend rüütlina roitis sõjamaid
õe vagusi oodates kojas,
kes ootas talve, ja sedamaid,
kui vesi liigahtas ojas,
toad jättis, mis sada kord läbi käind
ta ikka ja jälle uuest`,
kus aknal seisnud ja jälle läind, –
nüüd kevad ta haaras kuuest.
Sanglepa ladvus täristilind …
Sääl all, kus see leethärg kündis,
see sinavalt suitsev pahkrapind –
sääl, sääl nüüd ime sündis.
Ta istus lävel ja ootas nii …
King kiigutas mallaserohtu;
ta tõusis lävelt ja igatses nii,
ta oli nii lapseohtu.
Ja kuulatas kaugust ja kuulatas end –
näe, linnud hoiavad paari –
mil tuleb, mil tuleb mu turkane vend?
Ja seletas ilmakaari.
Ta seisis, õieli õitsev kael
ja ette sirutanud rinna,
ning sõrmist rabeles palmikupael –
nii oleks ta tahtnud minna!
Kas tuleb ta säält või tuleb siit?
Oh, miks ta siis ei tõtta!
Kas sääl see jalgtee valkjas niit
viib otsekohe sõtta?
Ja piimvalgest peost oma kitsast käest
ta lennutas lepatriinut:
kas tuleb, kas tuleb nüüd üles mäest,
kust sügis ta alla viinud?
Näe, lendu eks läinudki põualehm,
kas lõuna või põhja pööras?
Ja tuleb, näe tulebki … aga, oh ehm!
Ei tulnudki vend – tuli võõras.
Kui kiri ütleb, et kotka tiib
käib taevalaotust mööda,
siis mehe tee neitsi juurde viib,
ja ega`s kunagi mööda.
Ja vaata, siis silma kinni jäi silm
ja käsi see hakkas kätte.
Ning äkki, kuis oli see õitsev maailm
üks kobrutav magusaläte!
Veel uhkem kui vennal s e l kummis kulm,
ta vennaga ühepikku. –
Nad pidasid ilu, see oligi pulm,
need kas sääl kaelastikku.
Oh veel kord ja veel kord ja veel üks kord!
Suuandmisi n i i suurel arvul,
et kaelast rabises helmekord,
kui neid seisis kikivarvul.
=
Kui kõrgele käind sai suvekiik,
talv tuli, veed kinni jäid jooksus,
jäi uniseks oja ning jäätus tiik
ja kõik, mis sääl liikus ja krooksus.
Ja lepatriinu ennustav lend,
see hukkus all tuisuratta:
ja toona nii kangesti oodatud vend –
nüüd tuli ta ootamata.
Kui akna all vakatas kabjaplaks
ja samme kajas all võlvi,
õe käsivartest siis kadus jaks,
ta seisis nõrkevi põlvi.
Maas oligi põlvili põrandal,
ja kõik see õnnevägi,
mis südames tal ja südame all, –
sest õnnetust tulevat nägi.
Siis vennal kesk tervitust tõusis tusk:
miks on minu õde nii lidus?
Lõi kõikuma temas arm, uhkus ja usk:
miks näolt mu õde nii kidus?
„Et olgu sul, veli, ristiverd,
ma armsale annud ligi.
Meid lahutada – nii suurt pole merd!
Meid õnnista ometigi!“
Kuid vennas pahvatas lõkkele turm,
õe lemmiku käsutas sisse
ja tõmbas mõõga – sel välkus surm
õe suurde kaebamisse.
Ei langedes kustutand silmade merd
pää armsama saamatu hüpe,
see puserdas tihedaid kobaraid verd
kui sõstraid neitsi rüppe.
Äkkvihas siis turtsatas kartmatu mees,
see sõjaski saamata viga,
ei härdaks teind teda õe silmiksed vees,
ei tema alaiga.
„Et kaoksid sina kuu kuulmata
ja päeva nägemata!“
Õe juustpidi tiigini tõmbas ta,
et ta ilmlikku pattu katta.
Siis puudes vihuri raksatus käis,
kui toodi see palmikuist kistu,
ja risti ning põiki piitsutas räis,
ja kuu tõusis pilvedes istu.
Sääl sinkjasse jähe raiuti auk
ja neitsi visati oitu,
veel tähena paistis ta kuldne lauk …
ja hiljem nähti sääl loitu.
Sest valgus sääl Porkuni tiigi pääl
käib heitlevalt üles ja alla,
veeroosest suvel ja talvel jääl
kui põlev süda lööb valla.
